Autor: Harro Puusild • 27. mai 2019

“Kaugtöö on jälle trend, mis mulle ei meeldi,” tunnistab Ardo Asperk intervjuus Tööstusuudistele. Kodus töötamise võimalust küsitakse ka tööstussektoris aina enam, kuid Asperk seda lahendust väga mõistlikuks ei pea, sest kaugtöö pärsib tema hinnangul meeskonna omavahelist suhtlemist ja võib viia tõsise infosuluni. “Efektiivsus kaob. On sisememod ning suuremad ja väiksemad koosolekud, kuid ikka leidub keegi, kellest info on täiesti mööda läinud,” toob ta näite igapäevasest tööelust ja viitab, et asjade hilisem ülerääkimine võtab samuti oma aja ja on seetõttu lihtsalt näide ebaefektiivsusest.

“Ei pea olema formaalset koostööd, aga kui oled kolleegidega ühes toas, siis kuuled kõrvalt, mida teised räägivad. Mõni sõna kohvinurgas aitab meeskonda siduda – kodus töötamine tähendab, et oled eemal. Teed oma tööd võib-olla sama hästi, aga lihtsalt jääd inforuumist eemale,” põhjendab Asperk. “Minu arvates on üks suuremaid väljakutseid see, et kõik teaksid, mida nad peavad tegema.”

Suund targemate toodete poole

Autotööstusele erinevaid elektroonilisi lahendusi tootev Stoneridge Electronics pole maailma mõistes kuigi suur ettevõte, kuid Eestis on tegemist suure tööandjaga. “Korporatsioonis on meil kokku 4500 inimest üle maailma, Tallinnas 300, kellest 70 on arendajad,” ütleb Asperk, lisades, et need 70 arendajat teenindavad kogu korporatsiooni. “Nad istuvad küll Tallinnas, aga töötavad palju meie Rootsi disainiüksusega, aga kohati ka Hiina ja USA üksustega.”

Seega kvaliteetse oskustööjõu saadavus on Eestis ääretult oluline. Stoneridge’i korporatsioon vaatabki Eesti poole sellise pilguga, et siinne tehas aina enam ikka targemate toodete poole liiguks. Asperk kinnitab, et kohalikul tehasel on disainivõimekus tegelikult väga suur ja ka lisandväärtust jälgitakse hoolega.

“Kui ma ütlen disain, siis ma ei mõtle visuaalset poolt, vaid kogu arendust. Aga meil on kompetents palju suurem. Disain Eestis kasvab ja tootmises on tõenäoliselt tulemas muutusi – kas lihtsalt panna kokku või panna kokku tarku asju. Trend liigub ikka sinna, et teeksime targemaid asju, mida me oma töötajatega ka teha oskame,” kinnitab tehase juht.

Ettevõtte disainiüksus alustas Eestis tööd 11 aastat tagasi, kokku on autotööstuse turul tegutsetud 20 aastat. “Üheksa aastaga tõestasime, et Eesti on võimeline arendama ja disainima. Me ei ole lihtsalt odav koostamise maa, peame suutma oma oskuse toote sisse panna,” toonitab Asperk.

Külmast tolmuni

Mõistagi on Stoneridge’i arendajate töö vastutusrikas, sest autotööstuses on ohutus kulla hinnaga. Sama oluline on ka vastupidavus – elektrooniline detail peab veokis vastu pidama 15 aastat.

“Kui kuskil Põhja-Norras otsustab juht autoga soojast 20kraadisest garaažist välja 40kraadisesse külma sõita, siis plastik hakkab praksuma. Sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Sarnaselt mõjutab kõrbes sõitmine – tolm mõjutab samamoodi,” ütleb Asperk ja lisab, et näiteks üks paneel, mida arendati Stoneridge’i Örebro tehasele, seisis üle 350 päeva kliimakambris, et vastupidavust testida. Seetõttu võtavadki väga suure osa arendusfaasist just valideerimised ehk vastupidavuse kontrollimised, mis võivad kesta üle aasta. Disainerid peavad veenduma, et esimese korraga on kõik õigesti tehtud.

Uusi tooteid tuleb arendajate töölaudadele ka pidevalt juurde ja ülesanded muutuvad. “Uusi tooteid tuleb paar tükki aastas. Kogu arendusfaas võtab aega projekti algusest kuni seeriatootmiseni kuskil kaks aastat,” lisab Asperk, kuid möönab, et kiiremad projektid jõuavad seeriatootmiseni ka vähem kui aastaga.

Kasutavad ka renditööjõudu

Nutikate toodete tegemiseks on vaja ka tarku ja töökaid inimesi, kellest Eesti tööjõuturul on suur puudus. “Otsime praegu seitset arendajat ja 15 tootmistöötajat,” poetab tehase juht ja lisab, et inimeste leidmine pole sugugi kerge. “Seda 15 inimest on meil vaja jaanipäevaks, kuid väljaõpe võtab samuti kuu. Tootmismaht õnneks kasvab ja inimesi on juurde vaja.”

Stoneridge kasutab Eesti tehases ka renditööjõudu, keda on kogu töötajaskonnast umbes 10%. “Tahaks seda osakaalu hoidagi 10–20% vahel, igaks juhuks. Ootame juba mitu aastat, et majandus hakkaks alla keerama. Vaikselt lähebki hoog alla, mida me näeme oma klientide pealt. Mingil hetkel see tuleb ja selleks me seda rendiosa ka hoiame,” selgitab ta. Renditöötajate näol on tegemist kohalike Eesti inimestega. Läti, Leedu või Ukraina tootmistööjõudu Stoneridge’i tehases veel ei ole.

“Peame mõtlema, kuidas saame inimestele end rohkem atraktiivseks teha. Meie asukoht ei ole Tallinna vaates väga soosiv ja jätkuvalt sõidavad paljud inimesed tööle Lasnamäelt, kust paljudel oleks lihtsam Ericssonis käia. Aga meie õnneks on nad otsustanud ikka meil käia,” sõnab Asperk.

Olukorda ei tee sugugi kergemaks ka värske valitsus. Asperki sõnul on EKRE pääsemine valitsusse pannud ka Stoneridge’i oma riske ümber vaatama. “Meil ei ole tootmistöötajate poolel välistööjõudu, on kohalikud, kuid see turg on kitsas,” jätkab Asperk, tunnistades, et eeldab Eestis töötavatelt inimestelt ka eesti keele oskust. “Meil on tööjuhendid eestikeelsed. Eelmisel suvel, kui kriitilisemaks läks, lasime seda nõuet natuke lõdvemaks, aga see mõjus töökultuurile kehvasti.”

Ta lisab, et kui tööjõudu hakatakse kuidagi rohkem piirama, siis selle mõju on kindlasti tuntav. “Meil on majas kokku 12 eri rahvusest inimesi. Kui seda hakatakse piirama, siis muutub Eesti mitteatraktiivseks,” muretseb Asperk.

“Selle ebakindluse, mis meil praegu uue valitsusega on, mismoodi maksud pikas perspektiivis kujunema hakkavad ja kui stabiilne see keskkond on, osas vaatab korporatsioon, kas siin on mõistlik midagi arendada. See teeb ettevaatlikuks,” hoiatab ta ja lisab, et elektroonikatehase kolimine on umbes kahe aasta projekt. “Kui otsus tuleb, siis on tehas kahe aastaga täies mahus teises kohas üleval.”

Brexiti esimesed mõjud

Näite selle kohta, et Stoneridge võib otsuste tegemisel olla vägagi kiire, leiab aga lähiajaloost. Nimelt pani ettevõte mullu detsembris oma Suurbritannia tootmise kinni ja tõi selle Eestisse. “Meil oli tootmises kümme inimest, Tallinnasse üle tuues jäi alles neli, kes nüüd sama asjaga tegelevad. Arendus ja kõnekeskus jäid Inglismaale alles,” lisab Asperk. On küll tõsi, et tegemist oli väga väikese tootmisega, kuid märgiline ongi just otsuse kiirus. “See otsus tuli korporatsioonilt kolme kuuga, mis on meie jaoks suhteliselt kiire otsus.”

Ka Brexit on üks nendest arengutest, mis on pannud ettevõtte oma riske üle vaatama ja teistmoodi juhtima. Üks muudatusi puudutas näiteks materjalivarude puhvreid. “Meil tuleb osa komponente Inglismaalt. Kui Brexit siin vahepeal ähvardas, siis meil olid laovarud igaks juhuks suuremad, juhuks kui toll on kinni ja midagi ei tule,” täpsustab Asperk. Ta lisab, et ka tootmisstrateegiat on natuke ümber vaadatud.

Ardo Asperk sõnab, et Brexiti puhul ongi kõige häirivam pool just peata olek. “Ma ei teagi, kumb variant oleks parem – kas leppeta või leppega lahkumine –, aga mõlemad variandid tuleb läbi vaadata. Kui oleks väga selge joon, siis oleks strateegiat lihtsam seada. Kui praegu on variante väga palju, siis valmistud kõige halvemaks. Kui paremini läheb, siis on hästi.”